Tee peal korra troppas üks rannapääste moodi laev risti ees ja siis andis tuld. Starlsundi teel tollilaev sõitis kolem meetri kaugusele sappa ja kirjutati Puffin trükitähtedega annaalidesse. Kena kohe kui tähelepanu pööratakse. Kadus siis minema. Nüüd me passime silla taga, tehakse pool kümme lahti. Mitu tundi põhitegevusega tegeleda, molutada ma mõtlen.
Linna peale laiama läheme ikka ka veel. 
Nali hakkas kah pihta… Töllerdasime silla ees ja proovisime raadio teel ja telefoniga keskist infot välja pressida mismoodi ja kuna see õige lahti käib. Korra keerasime juba otsa ringi ja mõtlesime ringiga siinpool silda sadamasse minna aga kirjas et kahtlaselt madal. Tulime tagasi ja kaldal politseiauto. Võtsime rohkem kanali keskele, auto liigutas ennast paremale vaatluspostile. Tõmbasime siis vastaskaldasse killustiku kai äärde.
Need padavai järgi. Toll hoopis. Kus õnne ots, saidki meid kätte. Kaks olid motomeeste moodi. Kolmas püüdlik sihuke. Mu latern silma ümber meeldis neile kohe väga. Uuriti ja puuriti. Kas raha on – on. Kas kümme tuhat on. No ei ole. Kalev, kurat vahib mulle otsa ja küsib et kas mul on. Ei uskunud hästi et meil sigrette pole üldse sest keegi ei suitseta. Ja õlut on ehk poolteist liitrit ja teist nii palju leiaks ehk akoholivaba. Ja alkoholi pole liitriki leida. Kõige rohkem on naftat, tervelt nelikümment liitrit kanitstris varuks. Näitasime luugikaane alt ette. Lõpuks läksid minema, kaua sa sihukesi lolle kotid.
Oli plaan et tõmbame kai äärest minema, las ajavad taga ühelt aldalt teisele. Vaata siis oleks lahe tolliga kassi ja hiirt mängida olnud küll. Kui nad meid sedasi kolm tundi passima oleks pidanud siis oleks olnud tigedad kui herilased.
Võibolla homme on juusturetk viiskümmend miili. Üle mere Gedserisse. Taani juust on parim. Variante on veel.