30nm naftapurjega. Hommikul täitsa plekk. Hiljem vähe õhkas, et oleks tunda et mereõhk.

AIS listis oi ca 230 purjekat.

Tulime siia rehkendusega. Kõhe sisse sõita kui kanal on kirjade järgi süvendatud 1.8m ja kohti on kus 1.1 jne. Rehkendus siiski klappis. Pooleteisest tunnist tõusuveest piisas.

Hakkab ennast juba kordama et suur sadam, see siin on lihtsalt väga suur (1500 laeva). Ja tuubil täs, pargitakse ikka pardasse. Pole mõtet pildistada, kaheksandik jääb pildile. Rib’ga kohanäitajaid oli viis või kuus ringi sebimas. Laevu tuli nii palju peale et oli troppis koos ja meie kohanäitajal tundusid närvid läbi olema, paarutas sedasi närviliselt ja kergelt otsa aga saatis privaatkohale papa 27. Tea kas viisakusest välismaalste vastu (üldse kõik on õudselt viisakad – ka siis on bonjour kui ujuma lähed, peldikust rääkimata ja isegi matkarajal antakse teed). Jälle sentimeetri värk. Vendrid mahtusid siiski mõlemale poole vahele ära.

Ja miilide viisi randa. Rahvast tuubil täs. Kohalikud tulevad tõusuga õhtul 4-5 ajal randa, siis on vesi soojem ja päike leebem. Niisiis me ka randa ja kolm ookeaniskäiku kõigepealt.

See sadam on nüüd selleks et ajatada sisemerele – Morbihanile minekut. 4-5-7kn hoovused. Kuivab suht tühjaks. Vannes on sihikul, õnnetuseks selle akvatooriumi süvendatakse ja linn avatakse alles homme õhtuse tõusuga. 2030 saame ehk sisse.

Homme siis rannapäev. Plaan selline et laupäeval oleme Vannes’s. Pühapäeval tuleme Morbihanilt välja ja katsume ka vähe edasi saada.

Selgus on saabunud ka kuna tagasi tuleme. Hispaaniasse ei üritagi üle minna kuna sealt tulijad pistetkse karantiini. Laev jääb La Rochelle Miramar sadamasse. Tagasi lendame 03 aug, Raidi 05 aug. Air Baltic Pariis-Tallinn otselennuga. Tartus millalgi öösel.