Päris merel väljas. Kohe tunda, ees magamine muutus ameerika mägedeks. Ja laine pauk käib ka ikka litakam. Ruts teeb seda ilmselt muidugi nimelt et ma magada ei saaks. Laine kadus ära kui üles tulin. Magic.
Tuult on kust. Ikka vastu. Mingi lootus on et ei keera mõni aeg ida poole ja saame purjetada kui käänakust mööda. Vastutuulest hoolimata plõksis gpsi pea kiirust 9-9.6kn ja mine tea ehk vahest ka 10 välja. Eelmise korra 12.5kn siiski ületada ei saanud, kuigi rihtisime välja täpselt tõusuharjal. Homne ilm on sama segane lugu nii et otsustasime siis kohe üle minema hakata.
Rendsburgis kallas vihma kuigi villased sokid tundusid liiast olema. Täna jälle kare ja sombune. Viitest kraadi ehk on. Kinda ilm.
Leedo praamid tolknevad ka siin jalus. Nagu virtsu kuivastu vahel oli. Saaremaa rihtis põiki purjekate vahelt läbi. Üldse jäi kolm pildile kuniks jõge mööda välja tulime. Selline vahe et eestis kapten sillale välja tervitama ei tulnud. Siin tuli. Ju eesti lippu harva näha. Ja nimed on neil lahedad. Grete ja anne-marie. Kusjuures odav töö, ühele poole kleebitud. Sakslastele. Ja anne-marie’l on E selgelt saksapärastatud hiljem, kleebis jookseb üle. Anne-mari ei sobi ju siia.
Kanal oli nagu kanal ikka. Laevadega. Kaks korda sõnnikuhaisu. Saksa pardid on punesemate nokkadega ja luiki on siia kaubalaevaga toodud. Neid lollakaid matkaautosid kõik kaldad täis. Raha jällegi ei maksnud. Ei lubatud maksta, ruts sai sõimatea et mis ta ronb siia üles. Lahe.
Sööme kõiksugu värki. Eesti keeles ei tahaks kirjeldada, liiga maalähedane. Praentsuse keeles oleks väga õige ja peen aga prantsuse sõnastikku ei ole.
Aare lahkub meist reedel bremenist lennukiga. Tegelikult näeb ta juba täitsa inimese moodi välja. Võib ära lasta küll.

Nüüd siis varsti jälle levist välja ja püüame tõusuga Borkumi juures sisse rihtida, Delfzili ja siis ehk annab ka veel 15nm Groningeni ära minna.