Oleme nüüd Burgstaakenis, täpsemalt uues puhkekompleksi juures olevas ilmatu suures Burgtief’ jahisadamas. Kohti praktiliselt ei olnud. Pilgeni täis. Merel oli ka tõsine sebimine. AIS transpondriga pujekaid oli siinkandis kahekümne jagu merel. Ilm ei olnud leebe, tuult 10-12ms. Päris head sõitu sai teha. Kaks pirakat pringlit saatsid äkides meid Fermarni maanuka juures pikalt.

Sadamas ulus samamoodi aga laev jäi terveks ja kõrvalasuvad jahid ka. Sadamakapten ei tundnud huvi kust tuleme, palju meid on või muud ebaolulist. Maksa 18eur ja ole kes tahad.

Vähe statistikat. Olime viis tundi vähem kui neli ööpäeva merel, neli ööd ja kolm päeva. Umbes 550 miili, enne pole otsejoones üle läänemere tulnud, ikka enamasti Rootsi või korra Poola randa pidi. Non-stop ka mitte kuigi Puffiniga üks kord nii et tegime Kalmaris naftapeatuse (ja see oli plekk meri ja puhas mootorisõit) . Nüüd ka siiski (kolmel tuulevaiksel ööl) olime paiguti sunnitud mootorit ka tarbima, üks öö oli küte sees. Nafta kulu ehk kuskil 40 liitrit, vett veerand paaki. Muud kulud – üks tort ja kolm kooki, üks kaalikas, üks müts.

Vaba aega ei ole ikka üldse. Küüslauguleibu pole aega olnud ära süüa.

Koroona järgne maailm on lollakas. Läksime sööma kus eelmine kord sai head heeringafileed. Küsiti kas on reserveeritud. Maske ka pole? Minge välja. Vaat nii. Tüübil oli juba täitsa hull pilk silmis. Sõime siis paar kõrtsi eemal.

Sadamas see jama silma ei hakka aga linna peal küll.

Linn rahvast täis. Siisn renditakse ‘klein apartment’ maju. Koerakuudi moodi või pisike aiamaja. Istud seal ees plasttoolil ja on urlaub.

Siia õigupoolest tulime sest neli-viis tundi jäi puudu et kanalisse sõitu õieti ajastada. Homme stardime 40nm Kieli kanali suudmesse ja sealt 20nm edasi Rendsburgi.