Täna viis miili ainumalt ja laupäev ju ka. Tulime poi otsa, tegime saarematka ja muud veeprotseduurid. Raidega ujumine näiteks. Ei karda inimesi sunnikud ja ei kipu neid sööma ka sest siit köögist lobsterite jääke tuleb piisavalt.

Suurem sisalik poseeris ja nurga taga olevat hunnikus kilpkonni.

Paradiisisaar nagu ikka aga ilus peenike liiv ja sihuke täis turistikas. Väiksem kruiisilaev ka siin ankrus, toob maskitatud vestitatud tohmaneid kaldale lausa kolme shuttle rib’ga ja neile on siin kõik lestad ja kanuud ja shampus külmas. Teised maskiga tohmanid võtavad kaldal siis paadi vastu. Aga nad eriti ei kipu kaldale ega varbaid vette. Milleks. Tagasi kipuvad sõitma ilma maskita, tund vabadust ja juba ohutunne kadunud. Küll neil laeval jälle aru pähe pannakse.

Et meelde jääks ja meeltesegaduses piletit ei ostaks – Le Durmount Durville (Ponant (mascarilla) Cruises

Teine eesti laev ka siin koos kõrgeausus Johniga ja preili peakokokaga alias ’Loib’ (erinevates käänetes koos tegusõnadega). Rikkusime neil tuju ära selle 5.75 maksva paralleelmaiilma jutuga. Hahaa. Nad tegelt vist ikka panevad suvalt rohkem mälestuse ja kuulujuttute järgi.

Laeval nüüd selline kord et kes käib vees või magab peatäie, sel on dzinni või õlle õigus. Analoogiliselt kassiga, et kui käib õues on õigus uuesti süüa saada. Tundub õiglane kord.

Siin on kaks konkureerivat kokandusgängi Romeo ja Alfonso. Ajavad paatidega ringi ja asjatavad. Tellisime viimaselt õhtuks lobsterite õhtusöögi. Ei jõua nüüd kella kuut ära oodata.

PImedas käib ranns vilgas elu. Suurim kontsentratsioon, lausa kihab – prügikastide juures. Opossumid ja erakvähid.

Söögi juurde juba käis kaerajaani jutt aga see mis hiljem laevas toimus (DC Mr Paell) kostis Venetsueelasse ära.