Sadamas jätkus hommikul mõttetu võitlus telefonide ja QR koodidega et vett lahti saada. See innovatsioon on mitte ‘sensacione’ nagu sadama kontori seinal vaid ehtne bullshit.

Poetuur, pruut ostukäruga

Niimoodi hoolitsetakse sadamas partide eest

Rahvuspargis ankrus. Kümmekond miili oli tulla, enne tiirutasime Spiaggia Rosa lahe ümber.

Roosad liivad teadagi, pilot tunnistab siiski et enam mitte väga roosa. Laevade lained ja turistide taskud on selle merelooma skelettide loodud roosa laiali kandnud. Maale tulek ja igasugune mis-iganes-miski rangelt keelatud, ja see värk nagu läheb jälle roosamaks. Budelli saarelegi ei tohiks jalga tõsta. Valvurid puha ja kõik – sinna meie piletiraha läheb. Aga ikka panime jala vähe kaugemal maha ja Lind tegi lennu ära.

Stintino juures la Pelosa oli uskumatu laevaetendus, no aga siin on veel kordades rohkem. Kolme saare Santa Maria – Razzoli – Budelli vahel on laht ja tõsiselt popp koht. Igasugu laevu on siin sadu ja sadu. Õhtupoole väiksemad alused tõmbavad Sardiiniasse tagasi, kodanikud kuumast kaunis lääbakil peal. Piduvärk ka, kaatrid kuuekaupa koos ja tants käib. Ka 250m kõrguselt ei mahu kõik pildile.

Vastu ööd siin nagu laadal, sadamas ka oli vaiksem. Siin seal kuskil on pidu. Üksvahe läks tuututamiseks, kes kus mängis laevapasunat. Nalja nabani. ti-ti-taa-ti … ja ti-ti-ti-taa-taa-taa-ti-ti-ti jne siitpoolt. Järgmiseks korraks tuleb repertuaar ette valmistada ja proove teha.