Perdika

tuult pole. piinasime mootoreid nisis moni saarele. märksõna on koopad. lennukilt oli näha et see laht oli jahte täis. miski mõte neid sinna ajas. no aga kuna me vee peal siis koopaid ei näinud.mõned hiljem paadiga tiirutades leidsime, sissepugemissügavus.

aga olid kitsed, kaunis räsitud, ühel ainult üks sarv. turistide ohver. meil saagi laeval ei ole. nii et sarvi võtta ei saanud. paabulinnud ka. või siis faasanid. tont teab, kanad igatahes ei olnud. nendega ei mõista midagi teha. maakäik pikakaks ei kujunenud, kitsesokk ajas naised tagasi paati ja laevale.no okei, sai ujuda.tükki viis laeva oli abajas. üks hüppas masti saalingult peakat. segane, kaelalahast ei läinudki vaja.

sõitsime perdika sadamasse. ehe värk. aegina saar aga kõrvaline kalasadam. võtsime oma arust hea koha.krt, kui ringi vaatsime oli veel paremaid kohti. selline karjuv ebaõiglus.

pool sadamat sakslasi täis. ago ja are võtsdid lili marleeni üles. ei mõiganud. eelmise õhtu sloveenlased ka. üks neist tartu ülikooli fann. me ka kõik tartust. oleme aksepteeritud, jäi rahule.

sadam läks täis, kõik kolakad jahid. alla 40 jala ei sünni sõita. sel viimasel kes nüüd õhtul hilja tuli, saksa kamp peal, sel kõik tubateatri nautimisväärsed sildumiselemendid juures. päästevestiga tüürimees, ankur oli stopperis ja alla ei läinud, no kui läks siis liiga lähedale. kaiotsad sassis kui vaja läks. üksjagu ukerdasid. ja siis lasid paarkorda ennast tuulest ära kanda. seoti kaasmaaalaste jahi pardasse. lahe vaadata. hahaaa.

igasugu nipid. parkimise mõttes. siin topitakse laevad ikka poolvägisi kuhugi kinni. hea toon nõuab sukeldumist et ankur üle vaadata.

nüüd arutatakse kas lähema kala sööma ehk või ehk ei. seabass. kilohind tehti alla ja kaks liitrit veini pidi hinnas olema. see kilohind tekitab muidugi ikka tahtmist ainult saba närida.

aga odav koht küll. kui muidu kott jääkuubikuid oli 4eur siis siin 2eur.