Hommikul tuunikalasalat, roti ja muud delikatessid. Paadimees tõi banaanisaia ka.
Tuul tuli kena, kõik lasid bakstaagis esimeses rehvis. Me tihttuules täispurjes. Ei käinud ümber. Saa sest katamaraanist nüüd aru millal ülekaela käib. Käsi peab klaveril olema et groot lahti lasta. Purjetab 7kn 40deg 10-12ms tuulega küll millega tagasi peame purjetama. Nii et saame tagasi ilma erilise mootoripiinamiseta küll.
Esimese kajuti külgaken aga selle andmisega oli lahti ja sarkofaagisst sai sump. Lind ja muu elektroonika sai soolast vett. Kahtlane kas veel lendab. Kurat ja SD kaart lendas ka väljavõtmisel üle parda, kahe viimase sadama pildid on uppunud. Tiit ostis maski, hakkab homme snorgeldama. Viskame talle kõigepealt kaheeuroseid ja siis väiksemaid münte. Trenniks ja motivatsiooniks. Neli meetrit kristallseget vett, merisiilikuid täis, asi see mikrosd leida ole.
Aga pilte ei saa laadida nagunii sest internetti selleks ei jätku.
Jõudsime nii vara siia lahte et täitsa küsimus kuidas päev ära molutada. Koperdasime veits poi otsa panemisega. Täisa hea ajaviide, vett pritsib. Ujumine ka okei aga edasi.
Tegime saaretuuri veoka kastis ja päris lahe oli.
Shikid vaated ja lehmad palmisalus ja pealtuule külg. 60 taala kamba peale. Kohalikke on siin 7000 ja 7000 ruutjalga on saar. Enamik korralikke maju kuulub välismaalastele ja saare maa enamikus inglastele. Iseseivuse said aga sellise konksuga et maad mitte. Müüakse 15 taala ruutjalg mis kohalikele üle jõu käib. Eelmiste valimistega otsutati maad müüa, nüüdsetega võeti see käest tagasi. Milleks kohalikele maa eks. Pool tuulepelset saart kuulub ühele inglasele.
Nii et kohalikud on lihtsalt muhedad kas rastapatsidega ehk ilma, carribean weed’ga või ilma, püüavad kala ja tegelevad turistidega.
Kohalikku keelt ei ole, räägivad inglist. Autojuht-giid-ärimees-taksojuht rääkis et oleks prantslased siis eks nad räägiks prantsust aga no nüüd inglise keel.
Siin on turvaline. Kõik tunnevad kõiki. Kes pättust teeb saadakse hommikul kätte. Pimedas ringi käies kohe nagu nii ei arvaks kui ei teaks.
Ja neid kilpkonni kellega ujumas käisime kasvatatakse ka siin kasvanduses (koos kitsedega pooleks) ja lastakse seal vette. Unesco projekt.
Keskmiselt pealetükkivad, aga kui ütled et ’go away, military operations – nagu meil poi üritus oli – kohe eemalduvad. Meil täna käis ’fresch lobster’ ja ’laundry ice’ paat näiteks. Eelmine sadam toodi puuviljad ja viidi prügi. SUP’i lauaga. Mis iganes.
Esimene pitstop oli ameerkikast tulnud naisterahva kohvikus. Esimest päeva tööl. Rääkis et inimesed ei saa siin laevadelt maha. Huvitav meid küll keegi ei koti. Tal covidi värk kindlustuse arve real, et siia sõita maksis 740 taala.
Sõime üle tüki aja väljas. No ei olnud midagi mida kiita saaks. UK mõjud. Aga äge promenaad on siin, meeter lai.
Teine eesti laev laekus ka vastu pimedat.
Päike on jumalast kõiki ära tüüdanud. Muudkui paistab. See saar on väiksem, tuul paneb üle ja mäed vihma sedasi sahmakatena ei genereeri. Merle käis ringi nagu mistangoligi islami kostüümiga. Teised on lihtsalt tulipunased. Tuul on hea, see jahutab ja vilu on hea. Ja vees saab ka leevendust.
Siin on suured ootused homse sadama suhtes. SAAB PESTA. SAAB VETT. Kellel patsid juba risti ja kelle juuksed SIHUKESED. Esimene päev oli veekulu 25%, nüüd on reziim paigas – 5% päevas. Normaalne. Et seda saavutada Katre näiteks kulutab kaks suutäit hambapesuks. Nõud pestakse mereveega. Hakkab tulema. Seda va veemagestit me pole siiani laevas tuvastanud. Pole viitsinud ka väga otsida nii ehk on siiski kuskil.