Olime kaks ööd sadamas paigas, day off sisaldas kellel mida. Tsikliga saart avastama, rongiga Sollerisse, rannas vedelemist või pikamaa ujumist.

Teine öö tuli kallim, esimene broneeriti genuiinse valecia aktsendiga, teise mina. Office woman, igavene krõnks keeras 121euri. Hakkab tunduma reeglipärane et tüübid kes sadamas kai peal asju ajavad on puha lahedad aga kontoris (milleks on neid 4-5tk sinna stuma pandud ilmlõpmata) need kes laeva mõttetut anamneesi koostavad lajatavad täiega las et pole kohta või mis iganes selat tuleb.

Öösõitu ei tee, jagame Menorca otsa kahele päevale.

Praegu planeerime miskit kena lahte, liivapõhi, puhas vesi otse ujuma, kära pole vaja. Milleks sadam. Sihukesed kummalised soovid on tekkinud. Raidi lubas pastat teha juhul kui.

Tuult pole, meri sile, ilm soe, taevas selge. Ujumistiir tehtud, vesi mõnus. Laevas on jalus ka pall ja kummirõngas, roosa.

Idarannikut pidi üles, see on kuskil kolmandiku distantsist saime isegi tihtuules purjetada.

__________________

Otsisime ja leidsimegi kena koha, kohal ainult kaks kaatrit. Üks poolakate renditud eputrilla kraater tuli ka ja sakslased sõitsid ka sisse kellega koos siiapoole seilasime. Ankrusse, ujuma. Herilased. Tõmbasid kõigepealt Kalevi alkovaba õlle sisse ja siis üritasid ka kõke muud. Poola lastekari – kui ujumast välja ronisid – laht oli kisa täis. Sakslased evakueerusid. Meie ka. Poolakad veel jäid aga kauaks nemadki. Siit moraal et kui kõik on täis pargitud ja mõni pole, siis on miskit mäda.

Oleme natuke edasi, Barques’e lahes, siin laevu täis. Herilasi pole.

Pasta sai tuunikalaga, liha oli halvaks läinud. Kaladele maitses ja snorgeldajad hakkasid ka kahtlaselt ümber lihakoha ujuma. Tüübid ronivad siin kaljusid mööda, enam ei jõua kukuvad vette.

Homme Menorcale 53nm minna. Tuulega on kaunis kahtlane kas on midagi üldse.